Ühtlasi ootame kõiki valeliku poliitika vastaseid tutvustama oma konkreetseid lahendusi siin blogis osutatud probleemidele. Sellest saab meie blogi eraldi sektsioon.
Saatke oma jutud ja pildid: aitabvaledest.tartu@gmail.com
Olen kosmoseajastu inimene. Koduse riiuli vanad Horisondid süstisid minusse kustumatu optimismi. Kaks humanitaarset kõrgemat haridust ei ole minust teinud edukat inimest, olen ikka nurgas oma väheseid tekste ja mitte just moodsaid kunstiteoseid nikerdav tüüp. Eks ma võib-olla olengi selline, kellest paremat pole tahta. Aga ma tahan, et ka sellistel inimestel oleks paik päikese all ja et ka need, kes ei oska
või ei taha ennast müüa, saaksid vääriliselt ühiskonnas rakendust.
Liiga paljud inimesed on süsteemist välja arvatud, pole tähtsad, las minna. Mul on tunne, et varsti juba peaaegu kõik. Riigivõim määrab paljuski inimeste igapäevase käitumise - politseiriigis nad koputavad üksteise peale, vabas ühiskonnas ei tee nad seda mitte, me peaksime pürgima ühiskonna poole, mis tooks välja inimeste paremad iseloomuomadused, mitte ei paneks neid nurgas nukrutsema ja üksi oma hädadega silmitsi seisma.
Me peame suutma seda muuta. Üheskoos.
Viimasel ajal on välja paistnud ning näha olnud, et meid ei valitseta eriti normaalselt. tegelikult ei ole ilmselt kunagi liiga normaalselt valitsetud. Võimalik, et ainult paaris kohas maailmas valitsetakse ülepea normaalselt. Ja selle üle, mis on "normaalne", selle üle võib kahtlemata vaielda. Ent on ilmne, et ma ei ole oma arusaamistes üksinda, neid inimesi on kogunenud hea hulk.
On ilmne, et raha tekitab poliitikas, kuidas öelda "huvide ebavõrdset esindatudst". Samuti on ilmne, et nende rahade liikumine on enamuse silmadele nähtmatu. Ja kui sellele tähelepanu juhida, nii-öelda küsida mida nad teevad ja miks, annavad juhtivad poliitikud tõrjuva reaktsiooni. Pole justkui meie asi mida nad teevad. Nad meie jaoks teevad, ennastohverdavalt niimoodi. Eks tehke ise paremini, kui
arvate, et saate.
Ja eks peabki tegema. Ei jää muud üle. Süda ei luba leppida. Kõik, kes te leiate, et meie poliitika saaks olla parem, ausam, läbipaistvam, et see saaks suhelda inimesega võrdsemalt positsioonilt - olete oodatud 17. novembril kell 2 päeval Toompea lossi ette. Sealt algab peale kogunemist rongkäik, minnakse Harju mäelt alla, üle Vabaduse platsi ning lõpuks jõutakse Tammsaare parki kus toimub kõnekoosolek.
Meeleavaldus on signaal võimukandjatele ja erakondadele - inimestega peab arvestama. Ning see on signaal ka meile enestele - et meil on tahe ja võimalus midagi ära teha, panna paika plaane parema ning väärikama, demokraatlikuma homse tarvis. Lõppeks ei ole meis mitte ainult mineviku taak, vaid ka tuleviku idud.
Erakondade esindajad ei ole oodatud oma parteidele promo tegema. Kuid kodanikena võivad nad tulla.
Kohtume Toompea lossi ees.
Olen vabariigi kodanik ja ettevõtja. Olen õppinud turismi Soomes aga ka pöhjamaade keelt ja kirjandust Stockholmis, Trondheimis, Tromsös. Pärit olen Rakverest hetkel elan Stockholmis.
Maailmavaadetelt olen
liberaal. Poliitika on mind alati huvitanud. Ma ei ole kuulunud
kunagi yhtegi erakonda kuigi olen käinud alati valimas.
Avaldan
meelt kodanikke naeruvääristava õhkkonna/ yhiskonna vastu Eestis. Me ei
saa rääkita demokraatiast kui kodanikel ei ole sõnaõigust ja need kes
meelt avaldavad peavad kartma ja kardavad et saavad karistatud. Mina ei taha riiki kus vanad peerud (loe: kommunistid) valitsevad,
stiilis kui sa ei ole meiega siis oled sa meie vastu, kus käib pidev oma
taskute täitmine ja poliitikute ainus ylesanne tundub olevat
ringkaitses olemine. Inimesi lollitatakse mingi statistika ja
diagrammidega, huvi tundmata kuidas rahvas tegelikult elab, eriti
väljaspool Tallinna ja Tartut. Tahan julgustada inimesi näitama oma
tundeid ja vastu astuma ylekohtule ja lõppmatule vassimisele ja
valetamisele see ei ole ainult meie õigus vaid ka meie kohus. Rahva
kannatus on katkenud!
Eero Elvisto
Miks tahan meeleavaldust? Sest poliitika puudutab igaüht.
Kui rahvast, kodanikkonda, eksperte ei kaasata, siis jääb riigivalitsemine kildkondlikuks ning vildakaks. Kui on selge et poliitikat tehakse salaja, vääral eesmärgil, valelikult või ebapõhjendatult, siis tunnen et peab midagi tegema. Kasvõi häält.
Leian et on väga vaja parteilisuse vähendamist, poliitiliselt avatumat ühiskonda, otsesemat demokraatiat. Vahendeid ja võimalusi selleks on – aga tänaseid parteisid ei näi huvitavat miski mis ei teeni ema-erakonda. Isamaad ei ole. On isekuse ja raha liit.
Loodan rahastus-skandaalide puhul vigade ülearutamist, nende tunnistamist ja mõistapüüdmist. Valijaskonna ees peab võtma vastutust – ei ole õiglane kui poliitikud kasutavad võimupositsiooni ning riigi raha salalikult või erahuvides. Veel enam, leian et erakondade rahastamist peaks rohkem piirama. Näiteks ei ole mingisugust sisulist põhjust ega põhjendust lokkavale reklaamile sisutühjade valimiskampaaniate juures.
Mirjam Proos
Olen üliõpilane ja kodanik. Olen alati pidanud hääletamas käimist vähimaks, mida keskmine, tavaline, normaalne kodanik peaks tegema ja seda ka ise teinud. Korralikult, kõigepealt ennast programmidega kurssi viies.
Nüüd olen meelt avaldamas, sest mulle tundub, et süsteem on rikkis. Põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Minu arvates on poliitikud unustanud selle pisikese tõe, mida õpitakse nii kodakondsuse saamiseks kui kooli kodanikuõpetuse tundides. Võim on sinu kätte ajutiselt usaldatud, käitu sellega väärikalt ja ära solva oma JOKK-valedega neid, kes selle andsid!
Margus Ott
Olen tõlkija ja õppejõud. Hariduselt olen filosoof ja filoloog. Erakonda ei kuulu.
Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal.
Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.
Miks tahan meeleavaldust? Sest poliitika puudutab igaüht.
Kui rahvast, kodanikkonda, eksperte ei kaasata, siis jääb riigivalitsemine kildkondlikuks ning vildakaks. Kui on selge et poliitikat tehakse salaja, vääral eesmärgil, valelikult või ebapõhjendatult, siis tunnen et peab midagi tegema. Kasvõi häält.
Leian et on väga vaja parteilisuse vähendamist, poliitiliselt avatumat ühiskonda, otsesemat demokraatiat. Vahendeid ja võimalusi selleks on – aga tänaseid parteisid ei näi huvitavat miski mis ei teeni ema-erakonda. Isamaad ei ole. On isekuse ja raha liit.
Loodan rahastus-skandaalide puhul vigade ülearutamist, nende tunnistamist ja mõistapüüdmist. Valijaskonna ees peab võtma vastutust – ei ole õiglane kui poliitikud kasutavad võimupositsiooni ning riigi raha salalikult või erahuvides. Veel enam, leian et erakondade rahastamist peaks rohkem piirama. Näiteks ei ole mingisugust sisulist põhjust ega põhjendust lokkavale reklaamile sisutühjade valimiskampaaniate juures.
Olen üliõpilane ja kodanik. Olen alati pidanud hääletamas käimist vähimaks, mida keskmine, tavaline, normaalne kodanik peaks tegema ja seda ka ise teinud. Korralikult, kõigepealt ennast programmidega kurssi viies.
Nüüd olen meelt avaldamas, sest mulle tundub, et süsteem on rikkis. Põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Minu arvates on poliitikud unustanud selle pisikese tõe, mida õpitakse nii kodakondsuse saamiseks kui kooli kodanikuõpetuse tundides. Võim on sinu kätte ajutiselt usaldatud, käitu sellega väärikalt ja ära solva oma JOKK-valedega neid, kes selle andsid!
Olen tõlkija ja õppejõud. Hariduselt olen filosoof ja filoloog. Erakonda ei kuulu.
Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal.
Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar