Oleme pidanud siit-sealt lugema, et teisipäeval 13.11 Tartu Raekoja platsil toimuv meeleavaldus on üritus, mida korraldab väike grupp radikaale või siis suisa kellegi käsilased alates mõnest parteist kuni Vene luureni välja. See ei ole tõsi. Tutvustame end lühidalt, et neid anonüümsete kommentaatorite ja mõnede poliitikute väiteid kummutada. Oleme täiesti reaalsed inimesed.
Kui keegi soovib näidata üles oma toetust meeleavaldusele valeliku poliitika vastu, siis võib meile saata samasuguse fotoga endatutvustuse ja vastuse kahele küsimusele: (1) kes sa oled? (2) Miks sa valeliku poliitika vastu meelt avaldad?
Siim Vatalin
Olen planeedi Maa elanik, Eesti Vabariigi kodanik. Elan Tartus ja pole
seni pidanud vajalikuks liituda ühegi erakonnaga ning püüan edendada
avaliku huvi sfääri tegutsedes vabakonnas vaba mehena. Päevatööd teen TÜ
kinnisvara osakonnas, vabatahtlikku tööd Eesti Rohelises Liikumises ja
mitmel pool mujalgi.
Meelt avaldan selle vastu, et paljud suure otsustusõigusega isikud teevad küll ühiskonna jaoks strateegilisi otsuseid, on aga samas muutunud kõrgiks, kaotanud võime näha ennast kõrvalt ega oska enam kuulata arukaid hääli rahva hulgast. Just see, kui üldse miski, on julgeolekurisk, mitte asjaolu, et keegi olemasolevatele probleemidele tähelepanu juhib. Meelt avaldan ka selle poolt, et inimesed leiaksid endas julguse ja huvi teha koostööd saavutamaks eesmärke, millesse nad usuvad.
Joanna Ellmann
Olen luuletaja ja kriitik, õpin TÜ-s eesti kirjandust. Sotsiaalne aktivism ja seeläbi ka poliitika, on mind huvitanud aastaid. Ma ei ole kuulunud ühessegi erakonda.
Avaldan meelt, sest praegune valitsus kuritarvitab endale antud võimu, ei ole usaldusväärne ja tunneb end karistamatult. Tahaks vaigistada müüti, et eestlased ei tule kunagi tänavatele, ka siis, kui nälg näpistab ja ühiskond on kriisis. Sooviks, et ühiskonnas tekiks diskussioon rahva ja võimu vahel. Diskussioon, mida ka valitsus kuuleks. Ei saa lasta valitseda võimul, kes suhtub rahvasse vastutustundetult ja valelikult. Ei saa lasta õigeks pidada hetkel valitsevat poliitilist suunda, ilma, et toimuks arutelu teiste võimaluste üle. Ühiskond peab muutuma, sest see, mis praegu toimub, on absurdne.
Marta Limmert
Olen Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria II kursuse tudeng. Pärit olen Pärnust, hetkel elan Tartus. Poliitika sattus minu kõrgendatud huvi alla mõned aastad tagasi, kui mõistsin, et oma huvidega tegeledes ei saa ma sellest üle ega ümber. Kuna mind köidab heategevus ning sotsiaalne aktivism, ei ole mul lihtsalt võimalik probleemide või laiemate problemaatiliste nähtuste peale teine põsk ette keerata. Ühegi partei tegevusega ma lähemalt seotud olnud ei ole, pigem olen püüdnud end Eestis ja mujal toimuvaga meedia kaudu kursis hoida.
Meelt avaldades püüan näidata, et rahulolematuse väljendamiseks ei pea kuuluma mis tahes (poliitilisse) eliiti või olema arvamusliider. Mina, nagu kõik teised meeleavaldajad, olen täiesti tavaline inimene, kes on väsinud teadmatusest ja lootusetusest. Teadmatusest, sest igasugune parteisisene ja parteidevaheline tegevus on juba eos summutatud. Ma ei saa rõhutada „tõde“ või „vale“, sest mingeid üheselt mõistetavaid vastuseid me saanud ei ole. Meiega ei ole dialoogi astutud. Lootusetusest, sest tunnen, et olukord hakkab meie kõigi käte vahelt ära libisema. Ma ei tunne end enam turvaliselt, sest võimupartei senine tegevus ja suhtumine jätab tagaplaanile enamuse nõudmised ning vajadused ning ignoreerib meid silmnähtavalt.
Olen Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria II kursuse tudeng. Pärit olen Pärnust, hetkel elan Tartus. Poliitika sattus minu kõrgendatud huvi alla mõned aastad tagasi, kui mõistsin, et oma huvidega tegeledes ei saa ma sellest üle ega ümber. Kuna mind köidab heategevus ning sotsiaalne aktivism, ei ole mul lihtsalt võimalik probleemide või laiemate problemaatiliste nähtuste peale teine põsk ette keerata. Ühegi partei tegevusega ma lähemalt seotud olnud ei ole, pigem olen püüdnud end Eestis ja mujal toimuvaga meedia kaudu kursis hoida.
Meelt avaldades püüan näidata, et rahulolematuse väljendamiseks ei pea kuuluma mis tahes (poliitilisse) eliiti või olema arvamusliider. Mina, nagu kõik teised meeleavaldajad, olen täiesti tavaline inimene, kes on väsinud teadmatusest ja lootusetusest. Teadmatusest, sest igasugune parteisisene ja parteidevaheline tegevus on juba eos summutatud. Ma ei saa rõhutada „tõde“ või „vale“, sest mingeid üheselt mõistetavaid vastuseid me saanud ei ole. Meiega ei ole dialoogi astutud. Lootusetusest, sest tunnen, et olukord hakkab meie kõigi käte vahelt ära libisema. Ma ei tunne end enam turvaliselt, sest võimupartei senine tegevus ja suhtumine jätab tagaplaanile enamuse nõudmised ning vajadused ning ignoreerib meid silmnähtavalt.
Tartu meeleavalduse korraldamine on andnud mulle lisamotivatsiooni probleemidega tegeleda. Meeleavaldust korraldava grupi puhul on tegemist täiesti erineva tegevusvaldkonna ja taustaga inimestega, ent ometi on meil kõigist erinevustest hoolimata ühine eesmärk. Meil on erinevad huvid ja karakterid, me ei järgi isegi ühtset ideoloogiat – küsimus on milleski tunduvalt enesestmõistetavamas. Demokraatias. Läbipaistvuses. Aususes.
Indrek Haas
Hetkel olen ma Tartu Kutsehariduskeskuse maalri ja siseviimistluse eriala õpilane, veel aasta tagasi pidasin ühes väikses maakoolis õpetaja ametit, kuid selle tee jätkamine tundus isiklikus plaanis lootusetu eneseohverdamisena. Olen õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja kultuuriteadusi, peamiselt keskendunud Eesti kultuurile, lõputuna näiv jantimine õpetajate palkade teemal pani mind eriala valiku üle sügavalt järele mõtlema ning otsustasin alustada täiesti uuelt lehelt.
Ma ei ole kunagi olnud ühegi erakonna liige, samas olen aktiivselt kaasa löönud mitmes kodanikualgatuses. Ma usun demokraatiasse, sisulisse demokraatiasse, kaasatusse, ma usun, et inimestel peaks olema võimalus ühiskondlikes otsustusprotsessides kaasa rääkida, oma elude üle ise otsustada. Praegune esindusdemokraatia on minu arvates sellest ideaalist üha kaugenenud, valitsejad on muutunud kõrgiks ja ülbeks, rahva soovidega arvestatakse üha vähem. Veelgi enam, on hakatud ennast pidama ainukompetentseteks ning ei tunta häbi isegi irvitades näkku valetamise pärast. Ma ei suuda sellise olukorraga leppida, ma tunnen, et see on mind kui kodanikku (või ka lihtsalt inimest) solvav, minu väärikust riivav. Selle pärast ma ostustasingi meelt avaldada, seda mitte teha tähendaks olukorraga leppimist, mingis mõttes isegi selle vaikides heaks kiitmist. Ma leian, et inimestel on aeg hakata enda eest ise seisma, kodanikena, inimestena, sest meie "valitud esindajad" ja valitsejad seda ilmselgelt ei tee.
Fideelia-Signe Roots
Olen vabade kunstide magister. Kui kunst saab olla vaba, saab seda ka inimene - vaba valetamisest, varjamisest ja hämamisest. Olen nii inimeste kui loomade vabaduste ja õiguste poolt, aga õigustega kaasnevad ka kohustused, näiteks südametunnistusest lähtuv tõerääkimise kohustus. Avaldan meelt, sest see on mu põhiseaduslik õigus, lisaks on ka meeleavaldamiseks põhjust. Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku, kui inimeste eneseväärikus pead tõstab. Arstide ja õpetajate streik ning ACTA- vastane meeleavaldus on juba näidanud, et vanaviisi edasi minna ei saa. Kuigi olen üsna poliitikakauge inimene, kavatsen osaleda meeleavaldusel ja kutsun sinna kõiki, kes arvavad, et süsteem lonkab. Koos saame maailma muuta. Kaotada ei ole midagi.
Helger Lipmaa
Olen Tartu Ülikoolis krüptoloogia vanemteadur (Arvutiteaduse Instituudis). Oma eelnevas elus olen olnud näiteks Helsingi Tehnikaülikooli professor, ning töötanud University College Londonis. Olen ka üks neist inimestest, kes Eestisse naasedes (elasin Lääne-Euroopas 7 aastat) sai tugeva kultuurishoki osaliseks. Shoki põhjuseks ei olnud mitte niivõrd materiaalne, vaid mentaalne erinevus kaasaegse demokraatliku maailmaga võrreldes; mõneti oli tunne, et olen naasenud Nõukogude Liitu. Võimu juures olijad valetavad ning ei kuula inimesi. Inimesed on vait erinevatel põhjustel, kuid põhiliselt siiski seetõttu, et pole isegi harjutud mõttega et sinu arvamus kellelegi korda läheb. Kuigi viimase aasta jooksul on väga palju muutunud, ei ole toimunu tähenduslik aspekt mitte riigivõimu käitumise muutumine (samasuguse ülbuse ja valelikkusega on meid juhitud 70 aastat). Oluline on see, et inimesed on hakanud protestima, ning see on poliitikud pahviks löönud, nad pole sellega harjunud. Arvan, et lisaks toimunud streikidele (õpetajate, arstide streik) peaks toimuma ka inimeste streik: me nõuame, et meid võetakse inimestena. Loodan, et see aasta ei jää erandlikuks, loodan, et sellest saab alguse uue, demokraatlikuma, Eesti sünd.
Berk Vaher
Olen kultuurikorraldaja ja õppejõud, saatejuht ja publitsist, kirjanik ja isa. Olen olnud liiga sügaval poliitikas, olen olnud poliitikast liiga kaugel.
Meelt avaldan, kuna ei saa leppida meie riiki juhtivate poliitikute ja erakondade töömeetodite ja suhtlusstiiliga. Me ei või lasta enda üle valitseda indiviididel ja grupeeringutel, kes seavad end väljapoole ühiskondlikku kontrolli ja kriitikat ega pea rahvast adekvaatse teabe vääriliseks. Meil on demokraatliku riigi kodanikena õigus usutavatele selgitustele, kui meis püsib kahtlus, et erakondadelt ostetakse salaja kogu riiki ja rahvast mõjutavaid otsuseid.
Leelo Kund
Olen EV kodanik, ametilt giid, geograafia ja religioonisotsioloogia haridusega (Tartu Ülikool ja Thessaloniki Aristotelese Ülikool), olen pärit Lihulast, elan Tartus, pole kuulunud ega kuulu ühessegi parteisse
Avaldan meelt, kuna pole nõus sääraste juhtide dirigeerimisega, kelle suhtes mul on kadunud usaldus, kus juhid end juhtima valinud rahvale valetavad ja vassivad, on ülbed ja väldivad dialoogi. Meil kellelgi pole tõe monopoli, ent rahastamiskandaaliga seotud loos ma ei usu meie juhte. Ma usun, et nad on tõde varjanud, et nad on valetanud ja teevad seda jätkuvalt. Tekkinud usaldamatuse õhkkonnas ei ole võimalik rahumeelselt jätkata, enne kui ollakse tunnistanud vigu ja astutud oma rahvaga dialoogi. Peremees meie riigis on rahvas, temal on sõnaõigus, igal kodanikul on sõnaõigus, millist Eestit ta soovib. Pole rahvast, pole riiki, pole valitsejaid, lihtne. Meie president ütles kõnes riigikogule, et meie suurim väärtus on usk ja usaldus. Nii ka minu jaoks. Kaotatud usaldus tuleb taastada!
Tanel Pern
Olen TÜ doktorant, selle kõrvalt teen tõlketööd. Olen ennast ikka pidanud poliitikakaugeks inimeseks ning arvanud, et yhiskonna asjad mind ei puuduta, kuid järjest enam hakanud viimasel ajal jõudma mõistmisele, et ma tahaks, et meie yhiskond oleks teistsugune. Yhtlasi olen hakanud aga ka mõistma, et yhiskonna muutmiseks on ise vaja selleks midagi teha. Ma ei soovi selleks riiki kukutada ega võimu haarata, kuna sellise võimu omamine mind isiklikult lihtsalt ei huvita. Soovin ainult, et muutuks yhiskondlik mõtlemine, muutuks selliselt, et seda ei valitseks ainult yks Õige ideoloogia, mida meil (kuigi mitte ainult!) minu arust praegusel ajal poliitikas iseenesestmõistetavaks peetakse ning millega seetõttu on praktiliselt võimatu vaielda. Tõelisi muutusi on aga võimalik saavutada ainult midagi muutes, ykskõik kui tähtsusetu sinu panus sellesse esmapilgul ka ei tunduks.
Aare Pilv
Olen kirjandusteadlane ja kirjanik, kriitik ja tõlkija. Pole kuulunud ega hakka kuuluma ühessegi parteisse.
Olen murega jälginud juba mitu aastat toimuvat ühiskonna poliitilist puitumist ja stagneerumist, ametikohtade parteistumist ja võimu enesekindlat elust võõrdumist, millele viimastel kuudel on lisandunud selge arusaam, et võim peab mind rumalaks - tunnen, et mu intelligentsi on solvatud.
Mäletan, et millalgi oli äge arutelu maad võtva sundparteistamise üle - nüüd peetakse sundparteistumist juba endastmõistetavaks. See oli järelikult kodanikuvabaduste jaoks kaotatud lahing. Mitte ei tahaks, et paari aasta pärast oleks täiesti endastmõistetav kartelliparteide süsteem, mis täiesti endastmõistetavalt ei pea vastust andma pettuste ja vale eest ning mille rahastamise (ja järelikult poliitiliste tellimuste) allikas on tume. Eesti ühiskond läheb niimoodi lõpuks rikki. Võib-olla poliitilisel eliidil (nagu seda tavatsetakse nimetada) polegi sellest midagi suurt kaotada, kuid ma kardan, et tulemuseks on ebademokraatlike äärmuslaste populaarsuse tõus - ja seda ei tahaks ma hoopiski. Aga just see on see, millega praegu tegelikult riskitakse.
Maia Tammjärv
Olen eesti kirjanduse magister (Tartu Ülikooli 2012) ja laia haardega kultuuritöötaja (toimetaja, kriitik, raamatukoguametnik ja ürituste korraldaja), ei ole kunagi kuulunud ühtegi erakonda.
Meelt avaldan sellepärast, et ma ei ole rahul suunaga, kuhu Eesti poliitika juba pikemat aega tüürib: valitsevate isikute ja erakondade karistamatuse tunne on ületanud igasuguse aktsepteeritava piiri ning rahvast on vaja ainult vahetult enne valimisi ja valimiste ajal. Muul ajal on rahvas valitsevate isikute jaoks tülikas element, kellega suhtlemine piirdub nendega ülbitsemise ja nende marginaliseerimisega. Ma tahan, et see olukord muutuks.
Siim Tuisk
Avaldan meelt, kuna ei suuda sellist ülbet käitumist pealt vaadata. Avaldan meelt, kuna tunnen, et on saabunud viimane, kriitiline piir. Siit maalt edasi ei saa me enam peituda kahtluse või teadmatuse taha. Meile valetatakse näkku, teadlikult, põlgusega. Me ei vääri nende arust tõde, me valivat neid ikka. Me juhid tegutsevad iseenda ja lähiringi huvides, maailmavaate või ühise riigi tuleviku kaitsmise asemel on esikohal kõige lojaalsemad kaaslased. Kui me praegu ei tegutse, ei hooli, siis millal? Mis oleks see piir, mis vajaks ületamist? Vaikimisega anname neile õigustuse. Nii ei saa edasi minna. Kui nõustud, tule näita seda. Räägi sõbrale, võta temagi kaasa. Koos on meil võim, millega vaja arvestada.
Mulle oleks igapäevaselt kasulikum vait olla, kuna kaitsen internetikasutajate huve uute seaduste väljatöötamisel ja suhtlen sellega seoses ka justiitsministriga. Veebruaris korraldasin ACTA-vastase protesti ja hetkel vean käima üle-Euroopalist kodanikualgatust, mis püüab kaitsta internetivabadusi.
Martin Oja
Olen vabakutseline filmikriitik ja maailmamuusika DJ. Töötan ka lepingulise õppejõuna Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Ma pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse.
Suhtun kriitiliselt olukorda, kui demokraatlikus riigis kiputakse unustama, et riigi raha on meie kõigi raha, riigi võim meie kõigi ühine võim. Kui need, kellele on usaldatud vastutus, hakkavad ühiskassat omaenda huvides lagedaks tegema - seda nii finantsilises kui moraalses mõttes, on protest asja loomulik tagajärg.
Probleemi teine külg on teatud võimulolijate suhtumine. Valetamine ei tohi saada ega kinnistuda loomulikuks kommunikatsioonivormiks võimu ja kodanike vahel.
Margus Kiis
Erialalt ajaloolane, muidu galerist, kultuurikriitik, õpetaja ja telemees.
Parteitu.
Kuna uurin ise nõukogude aega, siis tuleb mulle situatsioon Eesti Vabariigis 21. sajandil väga tuttav ette. Üks suhteliselt väike grupp üritab endale ühes riigis haarata põhimõtteliselt kogu võimu, kasutades selleks põhimõtteliselt samu eneseõigustusi nagu üks teine partei 20. sajandil: pidades ennast asendamatuks, rahva auks ja südametunnistuseks, Suure Asja ainukeseks kandjaks. Olles 15 aastat oma elust veetnud Nõukogude Liidus ja nõukogude süsteemis, ei tahaks kuidagi näha sama jõhkra rezhiimi taastulemist armsal kodumaal.
Olen vabade kunstide magister. Kui kunst saab olla vaba, saab seda ka inimene - vaba valetamisest, varjamisest ja hämamisest. Olen nii inimeste kui loomade vabaduste ja õiguste poolt, aga õigustega kaasnevad ka kohustused, näiteks südametunnistusest lähtuv tõerääkimise kohustus. Avaldan meelt, sest see on mu põhiseaduslik õigus, lisaks on ka meeleavaldamiseks põhjust. Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku, kui inimeste eneseväärikus pead tõstab. Arstide ja õpetajate streik ning ACTA- vastane meeleavaldus on juba näidanud, et vanaviisi edasi minna ei saa. Kuigi olen üsna poliitikakauge inimene, kavatsen osaleda meeleavaldusel ja kutsun sinna kõiki, kes arvavad, et süsteem lonkab. Koos saame maailma muuta. Kaotada ei ole midagi.
Olen Tartu Ülikoolis krüptoloogia vanemteadur (Arvutiteaduse Instituudis). Oma eelnevas elus olen olnud näiteks Helsingi Tehnikaülikooli professor, ning töötanud University College Londonis. Olen ka üks neist inimestest, kes Eestisse naasedes (elasin Lääne-Euroopas 7 aastat) sai tugeva kultuurishoki osaliseks. Shoki põhjuseks ei olnud mitte niivõrd materiaalne, vaid mentaalne erinevus kaasaegse demokraatliku maailmaga võrreldes; mõneti oli tunne, et olen naasenud Nõukogude Liitu. Võimu juures olijad valetavad ning ei kuula inimesi. Inimesed on vait erinevatel põhjustel, kuid põhiliselt siiski seetõttu, et pole isegi harjutud mõttega et sinu arvamus kellelegi korda läheb. Kuigi viimase aasta jooksul on väga palju muutunud, ei ole toimunu tähenduslik aspekt mitte riigivõimu käitumise muutumine (samasuguse ülbuse ja valelikkusega on meid juhitud 70 aastat). Oluline on see, et inimesed on hakanud protestima, ning see on poliitikud pahviks löönud, nad pole sellega harjunud. Arvan, et lisaks toimunud streikidele (õpetajate, arstide streik) peaks toimuma ka inimeste streik: me nõuame, et meid võetakse inimestena. Loodan, et see aasta ei jää erandlikuks, loodan, et sellest saab alguse uue, demokraatlikuma, Eesti sünd.
Berk Vaher
Olen kultuurikorraldaja ja õppejõud, saatejuht ja publitsist, kirjanik ja isa. Olen olnud liiga sügaval poliitikas, olen olnud poliitikast liiga kaugel.
Meelt avaldan, kuna ei saa leppida meie riiki juhtivate poliitikute ja erakondade töömeetodite ja suhtlusstiiliga. Me ei või lasta enda üle valitseda indiviididel ja grupeeringutel, kes seavad end väljapoole ühiskondlikku kontrolli ja kriitikat ega pea rahvast adekvaatse teabe vääriliseks. Meil on demokraatliku riigi kodanikena õigus usutavatele selgitustele, kui meis püsib kahtlus, et erakondadelt ostetakse salaja kogu riiki ja rahvast mõjutavaid otsuseid.
Leelo KundOlen EV kodanik, ametilt giid, geograafia ja religioonisotsioloogia haridusega (Tartu Ülikool ja Thessaloniki Aristotelese Ülikool), olen pärit Lihulast, elan Tartus, pole kuulunud ega kuulu ühessegi parteisse
Avaldan meelt, kuna pole nõus sääraste juhtide dirigeerimisega, kelle suhtes mul on kadunud usaldus, kus juhid end juhtima valinud rahvale valetavad ja vassivad, on ülbed ja väldivad dialoogi. Meil kellelgi pole tõe monopoli, ent rahastamiskandaaliga seotud loos ma ei usu meie juhte. Ma usun, et nad on tõde varjanud, et nad on valetanud ja teevad seda jätkuvalt. Tekkinud usaldamatuse õhkkonnas ei ole võimalik rahumeelselt jätkata, enne kui ollakse tunnistanud vigu ja astutud oma rahvaga dialoogi. Peremees meie riigis on rahvas, temal on sõnaõigus, igal kodanikul on sõnaõigus, millist Eestit ta soovib. Pole rahvast, pole riiki, pole valitsejaid, lihtne. Meie president ütles kõnes riigikogule, et meie suurim väärtus on usk ja usaldus. Nii ka minu jaoks. Kaotatud usaldus tuleb taastada!
Tanel Pern
Olen TÜ doktorant, selle kõrvalt teen tõlketööd. Olen ennast ikka pidanud poliitikakaugeks inimeseks ning arvanud, et yhiskonna asjad mind ei puuduta, kuid järjest enam hakanud viimasel ajal jõudma mõistmisele, et ma tahaks, et meie yhiskond oleks teistsugune. Yhtlasi olen hakanud aga ka mõistma, et yhiskonna muutmiseks on ise vaja selleks midagi teha. Ma ei soovi selleks riiki kukutada ega võimu haarata, kuna sellise võimu omamine mind isiklikult lihtsalt ei huvita. Soovin ainult, et muutuks yhiskondlik mõtlemine, muutuks selliselt, et seda ei valitseks ainult yks Õige ideoloogia, mida meil (kuigi mitte ainult!) minu arust praegusel ajal poliitikas iseenesestmõistetavaks peetakse ning millega seetõttu on praktiliselt võimatu vaielda. Tõelisi muutusi on aga võimalik saavutada ainult midagi muutes, ykskõik kui tähtsusetu sinu panus sellesse esmapilgul ka ei tunduks.
Aare Pilv
Olen kirjandusteadlane ja kirjanik, kriitik ja tõlkija. Pole kuulunud ega hakka kuuluma ühessegi parteisse.
Olen murega jälginud juba mitu aastat toimuvat ühiskonna poliitilist puitumist ja stagneerumist, ametikohtade parteistumist ja võimu enesekindlat elust võõrdumist, millele viimastel kuudel on lisandunud selge arusaam, et võim peab mind rumalaks - tunnen, et mu intelligentsi on solvatud.
Mäletan, et millalgi oli äge arutelu maad võtva sundparteistamise üle - nüüd peetakse sundparteistumist juba endastmõistetavaks. See oli järelikult kodanikuvabaduste jaoks kaotatud lahing. Mitte ei tahaks, et paari aasta pärast oleks täiesti endastmõistetav kartelliparteide süsteem, mis täiesti endastmõistetavalt ei pea vastust andma pettuste ja vale eest ning mille rahastamise (ja järelikult poliitiliste tellimuste) allikas on tume. Eesti ühiskond läheb niimoodi lõpuks rikki. Võib-olla poliitilisel eliidil (nagu seda tavatsetakse nimetada) polegi sellest midagi suurt kaotada, kuid ma kardan, et tulemuseks on ebademokraatlike äärmuslaste populaarsuse tõus - ja seda ei tahaks ma hoopiski. Aga just see on see, millega praegu tegelikult riskitakse.
Maia Tammjärv
Olen eesti kirjanduse magister (Tartu Ülikooli 2012) ja laia haardega kultuuritöötaja (toimetaja, kriitik, raamatukoguametnik ja ürituste korraldaja), ei ole kunagi kuulunud ühtegi erakonda.
Meelt avaldan sellepärast, et ma ei ole rahul suunaga, kuhu Eesti poliitika juba pikemat aega tüürib: valitsevate isikute ja erakondade karistamatuse tunne on ületanud igasuguse aktsepteeritava piiri ning rahvast on vaja ainult vahetult enne valimisi ja valimiste ajal. Muul ajal on rahvas valitsevate isikute jaoks tülikas element, kellega suhtlemine piirdub nendega ülbitsemise ja nende marginaliseerimisega. Ma tahan, et see olukord muutuks.
Siim Tuisk
Avaldan meelt, kuna ei suuda sellist ülbet käitumist pealt vaadata. Avaldan meelt, kuna tunnen, et on saabunud viimane, kriitiline piir. Siit maalt edasi ei saa me enam peituda kahtluse või teadmatuse taha. Meile valetatakse näkku, teadlikult, põlgusega. Me ei vääri nende arust tõde, me valivat neid ikka. Me juhid tegutsevad iseenda ja lähiringi huvides, maailmavaate või ühise riigi tuleviku kaitsmise asemel on esikohal kõige lojaalsemad kaaslased. Kui me praegu ei tegutse, ei hooli, siis millal? Mis oleks see piir, mis vajaks ületamist? Vaikimisega anname neile õigustuse. Nii ei saa edasi minna. Kui nõustud, tule näita seda. Räägi sõbrale, võta temagi kaasa. Koos on meil võim, millega vaja arvestada.
Mulle oleks igapäevaselt kasulikum vait olla, kuna kaitsen internetikasutajate huve uute seaduste väljatöötamisel ja suhtlen sellega seoses ka justiitsministriga. Veebruaris korraldasin ACTA-vastase protesti ja hetkel vean käima üle-Euroopalist kodanikualgatust, mis püüab kaitsta internetivabadusi.
Olen vabakutseline filmikriitik ja maailmamuusika DJ. Töötan ka lepingulise õppejõuna Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Ma pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse.
Suhtun kriitiliselt olukorda, kui demokraatlikus riigis kiputakse unustama, et riigi raha on meie kõigi raha, riigi võim meie kõigi ühine võim. Kui need, kellele on usaldatud vastutus, hakkavad ühiskassat omaenda huvides lagedaks tegema - seda nii finantsilises kui moraalses mõttes, on protest asja loomulik tagajärg.
Probleemi teine külg on teatud võimulolijate suhtumine. Valetamine ei tohi saada ega kinnistuda loomulikuks kommunikatsioonivormiks võimu ja kodanike vahel.
Erialalt ajaloolane, muidu galerist, kultuurikriitik, õpetaja ja telemees.
Parteitu.
Kuna uurin ise nõukogude aega, siis tuleb mulle situatsioon Eesti Vabariigis 21. sajandil väga tuttav ette. Üks suhteliselt väike grupp üritab endale ühes riigis haarata põhimõtteliselt kogu võimu, kasutades selleks põhimõtteliselt samu eneseõigustusi nagu üks teine partei 20. sajandil: pidades ennast asendamatuks, rahva auks ja südametunnistuseks, Suure Asja ainukeseks kandjaks. Olles 15 aastat oma elust veetnud Nõukogude Liidus ja nõukogude süsteemis, ei tahaks kuidagi näha sama jõhkra rezhiimi taastulemist armsal kodumaal.
Kui tunnete samamoodi nagu meie, siis tulge meiega koos meelt avaldama ülbe ja valeliku poliitika vastu! Võtke kaasa ka sõpru ja printige välja siin kõrval olev plakat ning pange see reklaamiks üles! Mida rohkem meid on, seda mõjusam on sõnum!
Meeleavaldamine on meie põhiseaduslik õigus oma seisukohtadest ka väljaspool valimisi teada anda ja seda pole vaja häbeneda. Otse vastupidi, häbenema peaksid hoopis poliitikud, kes peavad end ülemaks rahvast, kes nad valinud on!
Meeleavaldamine on meie põhiseaduslik õigus oma seisukohtadest ka väljaspool valimisi teada anda ja seda pole vaja häbeneda. Otse vastupidi, häbenema peaksid hoopis poliitikud, kes peavad end ülemaks rahvast, kes nad valinud on!
Meeleavaldusele palume võtta kaasa head kombed, pühendustega “sünnipäevakingid” Reformierakonnale ja loosungid sõnumitega valelikele poliitikutele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar