Siin hakatakse üle kandma laupäeval 17.11 toimuvat Tallinna meeleavaldust, mis algab kell 14:00 Lossi platsilt Toompeal ja suundub rongkäiguga Tammsaare parki, kus peetakse kõnesid. Kanname siin üle Tammsaare pargi kõnede osa.
Ülekandeid rongkäigult leiab Bambuseri lehelt.
Ühisvaatamine toimub Genialistide klubi kohvikus orienteeruva algusega kl 14.
Lisaks tasub vaadata ülesvõtteid Tartu meeleavaldusest.
#1
#2
reede, 16. november 2012
neljapäev, 15. november 2012
Meeleavaldused jätkuvad
Siia jääme lisama pilte ja tutvustusi neist, kes soovivad toetada "Aitab valelikust poliitikast" liikumist ja soovivad avalikult välja öelda, mille vastu ja miks nad protestivad.
Ühtlasi ootame kõiki valeliku poliitika vastaseid tutvustama oma konkreetseid lahendusi siin blogis osutatud probleemidele. Sellest saab meie blogi eraldi sektsioon.
Saatke oma jutud ja pildid: aitabvaledest.tartu@gmail.com
Made Luiga
Olen kosmoseajastu inimene. Koduse riiuli vanad Horisondid süstisid minusse kustumatu optimismi. Kaks humanitaarset kõrgemat haridust ei ole minust teinud edukat inimest, olen ikka nurgas oma väheseid tekste ja mitte just moodsaid kunstiteoseid nikerdav tüüp. Eks ma võib-olla olengi selline, kellest paremat pole tahta. Aga ma tahan, et ka sellistel inimestel oleks paik päikese all ja et ka need, kes ei oska
või ei taha ennast müüa, saaksid vääriliselt ühiskonnas rakendust.
Liiga paljud inimesed on süsteemist välja arvatud, pole tähtsad, las minna. Mul on tunne, et varsti juba peaaegu kõik. Riigivõim määrab paljuski inimeste igapäevase käitumise - politseiriigis nad koputavad üksteise peale, vabas ühiskonnas ei tee nad seda mitte, me peaksime pürgima ühiskonna poole, mis tooks välja inimeste paremad iseloomuomadused, mitte ei paneks neid nurgas nukrutsema ja üksi oma hädadega silmitsi seisma.
Me peame suutma seda muuta. Üheskoos.
Martin Luiga
Viimasel ajal on välja paistnud ning näha olnud, et meid ei valitseta eriti normaalselt. tegelikult ei ole ilmselt kunagi liiga normaalselt valitsetud. Võimalik, et ainult paaris kohas maailmas valitsetakse ülepea normaalselt. Ja selle üle, mis on "normaalne", selle üle võib kahtlemata vaielda. Ent on ilmne, et ma ei ole oma arusaamistes üksinda, neid inimesi on kogunenud hea hulk.
On ilmne, et raha tekitab poliitikas, kuidas öelda "huvide ebavõrdset esindatudst". Samuti on ilmne, et nende rahade liikumine on enamuse silmadele nähtmatu. Ja kui sellele tähelepanu juhida, nii-öelda küsida mida nad teevad ja miks, annavad juhtivad poliitikud tõrjuva reaktsiooni. Pole justkui meie asi mida nad teevad. Nad meie jaoks teevad, ennastohverdavalt niimoodi. Eks tehke ise paremini, kui
arvate, et saate.
Ja eks peabki tegema. Ei jää muud üle. Süda ei luba leppida. Kõik, kes te leiate, et meie poliitika saaks olla parem, ausam, läbipaistvam, et see saaks suhelda inimesega võrdsemalt positsioonilt - olete oodatud 17. novembril kell 2 päeval Toompea lossi ette. Sealt algab peale kogunemist rongkäik, minnakse Harju mäelt alla, üle Vabaduse platsi ning lõpuks jõutakse Tammsaare parki kus toimub kõnekoosolek.
Meeleavaldus on signaal võimukandjatele ja erakondadele - inimestega peab arvestama. Ning see on signaal ka meile enestele - et meil on tahe ja võimalus midagi ära teha, panna paika plaane parema ning väärikama, demokraatlikuma homse tarvis. Lõppeks ei ole meis mitte ainult mineviku taak, vaid ka tuleviku idud.
Erakondade esindajad ei ole oodatud oma parteidele promo tegema. Kuid kodanikena võivad nad tulla.
Kohtume Toompea lossi ees.
Malle Granlund
Olen vabariigi kodanik ja ettevõtja. Olen õppinud turismi Soomes aga ka pöhjamaade keelt ja kirjandust Stockholmis, Trondheimis, Tromsös. Pärit olen Rakverest hetkel elan Stockholmis.
Jätkub...
Ühtlasi ootame kõiki valeliku poliitika vastaseid tutvustama oma konkreetseid lahendusi siin blogis osutatud probleemidele. Sellest saab meie blogi eraldi sektsioon.
Saatke oma jutud ja pildid: aitabvaledest.tartu@gmail.com
Olen kosmoseajastu inimene. Koduse riiuli vanad Horisondid süstisid minusse kustumatu optimismi. Kaks humanitaarset kõrgemat haridust ei ole minust teinud edukat inimest, olen ikka nurgas oma väheseid tekste ja mitte just moodsaid kunstiteoseid nikerdav tüüp. Eks ma võib-olla olengi selline, kellest paremat pole tahta. Aga ma tahan, et ka sellistel inimestel oleks paik päikese all ja et ka need, kes ei oska
või ei taha ennast müüa, saaksid vääriliselt ühiskonnas rakendust.
Liiga paljud inimesed on süsteemist välja arvatud, pole tähtsad, las minna. Mul on tunne, et varsti juba peaaegu kõik. Riigivõim määrab paljuski inimeste igapäevase käitumise - politseiriigis nad koputavad üksteise peale, vabas ühiskonnas ei tee nad seda mitte, me peaksime pürgima ühiskonna poole, mis tooks välja inimeste paremad iseloomuomadused, mitte ei paneks neid nurgas nukrutsema ja üksi oma hädadega silmitsi seisma.
Me peame suutma seda muuta. Üheskoos.
Viimasel ajal on välja paistnud ning näha olnud, et meid ei valitseta eriti normaalselt. tegelikult ei ole ilmselt kunagi liiga normaalselt valitsetud. Võimalik, et ainult paaris kohas maailmas valitsetakse ülepea normaalselt. Ja selle üle, mis on "normaalne", selle üle võib kahtlemata vaielda. Ent on ilmne, et ma ei ole oma arusaamistes üksinda, neid inimesi on kogunenud hea hulk.
On ilmne, et raha tekitab poliitikas, kuidas öelda "huvide ebavõrdset esindatudst". Samuti on ilmne, et nende rahade liikumine on enamuse silmadele nähtmatu. Ja kui sellele tähelepanu juhida, nii-öelda küsida mida nad teevad ja miks, annavad juhtivad poliitikud tõrjuva reaktsiooni. Pole justkui meie asi mida nad teevad. Nad meie jaoks teevad, ennastohverdavalt niimoodi. Eks tehke ise paremini, kui
arvate, et saate.
Ja eks peabki tegema. Ei jää muud üle. Süda ei luba leppida. Kõik, kes te leiate, et meie poliitika saaks olla parem, ausam, läbipaistvam, et see saaks suhelda inimesega võrdsemalt positsioonilt - olete oodatud 17. novembril kell 2 päeval Toompea lossi ette. Sealt algab peale kogunemist rongkäik, minnakse Harju mäelt alla, üle Vabaduse platsi ning lõpuks jõutakse Tammsaare parki kus toimub kõnekoosolek.
Meeleavaldus on signaal võimukandjatele ja erakondadele - inimestega peab arvestama. Ning see on signaal ka meile enestele - et meil on tahe ja võimalus midagi ära teha, panna paika plaane parema ning väärikama, demokraatlikuma homse tarvis. Lõppeks ei ole meis mitte ainult mineviku taak, vaid ka tuleviku idud.
Erakondade esindajad ei ole oodatud oma parteidele promo tegema. Kuid kodanikena võivad nad tulla.
Kohtume Toompea lossi ees.
Olen vabariigi kodanik ja ettevõtja. Olen õppinud turismi Soomes aga ka pöhjamaade keelt ja kirjandust Stockholmis, Trondheimis, Tromsös. Pärit olen Rakverest hetkel elan Stockholmis.
Maailmavaadetelt olen
liberaal. Poliitika on mind alati huvitanud. Ma ei ole kuulunud
kunagi yhtegi erakonda kuigi olen käinud alati valimas.
Avaldan
meelt kodanikke naeruvääristava õhkkonna/ yhiskonna vastu Eestis. Me ei
saa rääkita demokraatiast kui kodanikel ei ole sõnaõigust ja need kes
meelt avaldavad peavad kartma ja kardavad et saavad karistatud. Mina ei taha riiki kus vanad peerud (loe: kommunistid) valitsevad,
stiilis kui sa ei ole meiega siis oled sa meie vastu, kus käib pidev oma
taskute täitmine ja poliitikute ainus ylesanne tundub olevat
ringkaitses olemine. Inimesi lollitatakse mingi statistika ja
diagrammidega, huvi tundmata kuidas rahvas tegelikult elab, eriti
väljaspool Tallinna ja Tartut. Tahan julgustada inimesi näitama oma
tundeid ja vastu astuma ylekohtule ja lõppmatule vassimisele ja
valetamisele see ei ole ainult meie õigus vaid ka meie kohus. Rahva
kannatus on katkenud!
Eero Elvisto
Miks tahan meeleavaldust? Sest poliitika puudutab igaüht.
Kui rahvast, kodanikkonda, eksperte ei kaasata, siis jääb riigivalitsemine kildkondlikuks ning vildakaks. Kui on selge et poliitikat tehakse salaja, vääral eesmärgil, valelikult või ebapõhjendatult, siis tunnen et peab midagi tegema. Kasvõi häält.
Leian et on väga vaja parteilisuse vähendamist, poliitiliselt avatumat ühiskonda, otsesemat demokraatiat. Vahendeid ja võimalusi selleks on – aga tänaseid parteisid ei näi huvitavat miski mis ei teeni ema-erakonda. Isamaad ei ole. On isekuse ja raha liit.
Loodan rahastus-skandaalide puhul vigade ülearutamist, nende tunnistamist ja mõistapüüdmist. Valijaskonna ees peab võtma vastutust – ei ole õiglane kui poliitikud kasutavad võimupositsiooni ning riigi raha salalikult või erahuvides. Veel enam, leian et erakondade rahastamist peaks rohkem piirama. Näiteks ei ole mingisugust sisulist põhjust ega põhjendust lokkavale reklaamile sisutühjade valimiskampaaniate juures.
Mirjam Proos
Olen üliõpilane ja kodanik. Olen alati pidanud hääletamas käimist vähimaks, mida keskmine, tavaline, normaalne kodanik peaks tegema ja seda ka ise teinud. Korralikult, kõigepealt ennast programmidega kurssi viies.
Nüüd olen meelt avaldamas, sest mulle tundub, et süsteem on rikkis. Põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Minu arvates on poliitikud unustanud selle pisikese tõe, mida õpitakse nii kodakondsuse saamiseks kui kooli kodanikuõpetuse tundides. Võim on sinu kätte ajutiselt usaldatud, käitu sellega väärikalt ja ära solva oma JOKK-valedega neid, kes selle andsid!
Margus Ott
Olen tõlkija ja õppejõud. Hariduselt olen filosoof ja filoloog. Erakonda ei kuulu.
Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal.
Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.
Miks tahan meeleavaldust? Sest poliitika puudutab igaüht.
Kui rahvast, kodanikkonda, eksperte ei kaasata, siis jääb riigivalitsemine kildkondlikuks ning vildakaks. Kui on selge et poliitikat tehakse salaja, vääral eesmärgil, valelikult või ebapõhjendatult, siis tunnen et peab midagi tegema. Kasvõi häält.
Leian et on väga vaja parteilisuse vähendamist, poliitiliselt avatumat ühiskonda, otsesemat demokraatiat. Vahendeid ja võimalusi selleks on – aga tänaseid parteisid ei näi huvitavat miski mis ei teeni ema-erakonda. Isamaad ei ole. On isekuse ja raha liit.
Loodan rahastus-skandaalide puhul vigade ülearutamist, nende tunnistamist ja mõistapüüdmist. Valijaskonna ees peab võtma vastutust – ei ole õiglane kui poliitikud kasutavad võimupositsiooni ning riigi raha salalikult või erahuvides. Veel enam, leian et erakondade rahastamist peaks rohkem piirama. Näiteks ei ole mingisugust sisulist põhjust ega põhjendust lokkavale reklaamile sisutühjade valimiskampaaniate juures.
Olen üliõpilane ja kodanik. Olen alati pidanud hääletamas käimist vähimaks, mida keskmine, tavaline, normaalne kodanik peaks tegema ja seda ka ise teinud. Korralikult, kõigepealt ennast programmidega kurssi viies.
Nüüd olen meelt avaldamas, sest mulle tundub, et süsteem on rikkis. Põhiseadus ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Minu arvates on poliitikud unustanud selle pisikese tõe, mida õpitakse nii kodakondsuse saamiseks kui kooli kodanikuõpetuse tundides. Võim on sinu kätte ajutiselt usaldatud, käitu sellega väärikalt ja ära solva oma JOKK-valedega neid, kes selle andsid!
Olen tõlkija ja õppejõud. Hariduselt olen filosoof ja filoloog. Erakonda ei kuulu.
Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal.
Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.
Jätkub...
teisipäev, 13. november 2012
Täname meeleavaldusel osalemast
"Aitab valelikust poliitikast" meeleavaldus Tartus tänab osalejaid oma kodanikujulguse rahumeelse kehtestamise eest! Loodame, et meie rahvarohke meeleavaldus andis tugeva tõuke poliitilise kultuuri ja ühiskonna arendamise arutelude jätkumisele.
Ühtlasi paneme tulevastel meeleavaldustel osalejatele südamele, et meie algatust viib edasi vaid vägivallatu suhtumine. Me ei luba endale ega kiida heaks teiste puhul üleskutseid kellegi võlla tõmbamiseks ega teisi loosungeid, mis ei ühti kodanikuühiskonna põhimõtetega. Meie sihiks on ühiskondlik dialoog, mitte vastaste elimineerimine.
Näitame, et oleme senistest poliitilistest liidritest ühiskondlikult küpsemad ja julgustame inimesi meie ümber enda eest seisma - vaid nii saame oma riiki paremaks muuta.
Ühtlasi paneme tulevastel meeleavaldustel osalejatele südamele, et meie algatust viib edasi vaid vägivallatu suhtumine. Me ei luba endale ega kiida heaks teiste puhul üleskutseid kellegi võlla tõmbamiseks ega teisi loosungeid, mis ei ühti kodanikuühiskonna põhimõtetega. Meie sihiks on ühiskondlik dialoog, mitte vastaste elimineerimine.
Näitame, et oleme senistest poliitilistest liidritest ühiskondlikult küpsemad ja julgustame inimesi meie ümber enda eest seisma - vaid nii saame oma riiki paremaks muuta.
esmaspäev, 12. november 2012
Kes on "Aitab valelikust poliitikast" meeleavalduse taga?
Oleme pidanud siit-sealt lugema, et teisipäeval 13.11 Tartu Raekoja platsil toimuv meeleavaldus on üritus, mida korraldab väike grupp radikaale või siis suisa kellegi käsilased alates mõnest parteist kuni Vene luureni välja. See ei ole tõsi. Tutvustame end lühidalt, et neid anonüümsete kommentaatorite ja mõnede poliitikute väiteid kummutada. Oleme täiesti reaalsed inimesed.
Kui keegi soovib näidata üles oma toetust meeleavaldusele valeliku poliitika vastu, siis võib meile saata samasuguse fotoga endatutvustuse ja vastuse kahele küsimusele: (1) kes sa oled? (2) Miks sa valeliku poliitika vastu meelt avaldad?
Siim Vatalin
Olen planeedi Maa elanik, Eesti Vabariigi kodanik. Elan Tartus ja pole
seni pidanud vajalikuks liituda ühegi erakonnaga ning püüan edendada
avaliku huvi sfääri tegutsedes vabakonnas vaba mehena. Päevatööd teen TÜ
kinnisvara osakonnas, vabatahtlikku tööd Eesti Rohelises Liikumises ja
mitmel pool mujalgi.
Meelt avaldan selle vastu, et paljud suure otsustusõigusega isikud teevad küll ühiskonna jaoks strateegilisi otsuseid, on aga samas muutunud kõrgiks, kaotanud võime näha ennast kõrvalt ega oska enam kuulata arukaid hääli rahva hulgast. Just see, kui üldse miski, on julgeolekurisk, mitte asjaolu, et keegi olemasolevatele probleemidele tähelepanu juhib. Meelt avaldan ka selle poolt, et inimesed leiaksid endas julguse ja huvi teha koostööd saavutamaks eesmärke, millesse nad usuvad.
Joanna Ellmann
Olen luuletaja ja kriitik, õpin TÜ-s eesti kirjandust. Sotsiaalne aktivism ja seeläbi ka poliitika, on mind huvitanud aastaid. Ma ei ole kuulunud ühessegi erakonda.
Avaldan meelt, sest praegune valitsus kuritarvitab endale antud võimu, ei ole usaldusväärne ja tunneb end karistamatult. Tahaks vaigistada müüti, et eestlased ei tule kunagi tänavatele, ka siis, kui nälg näpistab ja ühiskond on kriisis. Sooviks, et ühiskonnas tekiks diskussioon rahva ja võimu vahel. Diskussioon, mida ka valitsus kuuleks. Ei saa lasta valitseda võimul, kes suhtub rahvasse vastutustundetult ja valelikult. Ei saa lasta õigeks pidada hetkel valitsevat poliitilist suunda, ilma, et toimuks arutelu teiste võimaluste üle. Ühiskond peab muutuma, sest see, mis praegu toimub, on absurdne.
Marta Limmert
Olen Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria II kursuse tudeng. Pärit olen Pärnust, hetkel elan Tartus. Poliitika sattus minu kõrgendatud huvi alla mõned aastad tagasi, kui mõistsin, et oma huvidega tegeledes ei saa ma sellest üle ega ümber. Kuna mind köidab heategevus ning sotsiaalne aktivism, ei ole mul lihtsalt võimalik probleemide või laiemate problemaatiliste nähtuste peale teine põsk ette keerata. Ühegi partei tegevusega ma lähemalt seotud olnud ei ole, pigem olen püüdnud end Eestis ja mujal toimuvaga meedia kaudu kursis hoida.
Meelt avaldades püüan näidata, et rahulolematuse väljendamiseks ei pea kuuluma mis tahes (poliitilisse) eliiti või olema arvamusliider. Mina, nagu kõik teised meeleavaldajad, olen täiesti tavaline inimene, kes on väsinud teadmatusest ja lootusetusest. Teadmatusest, sest igasugune parteisisene ja parteidevaheline tegevus on juba eos summutatud. Ma ei saa rõhutada „tõde“ või „vale“, sest mingeid üheselt mõistetavaid vastuseid me saanud ei ole. Meiega ei ole dialoogi astutud. Lootusetusest, sest tunnen, et olukord hakkab meie kõigi käte vahelt ära libisema. Ma ei tunne end enam turvaliselt, sest võimupartei senine tegevus ja suhtumine jätab tagaplaanile enamuse nõudmised ning vajadused ning ignoreerib meid silmnähtavalt.
Olen Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria II kursuse tudeng. Pärit olen Pärnust, hetkel elan Tartus. Poliitika sattus minu kõrgendatud huvi alla mõned aastad tagasi, kui mõistsin, et oma huvidega tegeledes ei saa ma sellest üle ega ümber. Kuna mind köidab heategevus ning sotsiaalne aktivism, ei ole mul lihtsalt võimalik probleemide või laiemate problemaatiliste nähtuste peale teine põsk ette keerata. Ühegi partei tegevusega ma lähemalt seotud olnud ei ole, pigem olen püüdnud end Eestis ja mujal toimuvaga meedia kaudu kursis hoida.
Meelt avaldades püüan näidata, et rahulolematuse väljendamiseks ei pea kuuluma mis tahes (poliitilisse) eliiti või olema arvamusliider. Mina, nagu kõik teised meeleavaldajad, olen täiesti tavaline inimene, kes on väsinud teadmatusest ja lootusetusest. Teadmatusest, sest igasugune parteisisene ja parteidevaheline tegevus on juba eos summutatud. Ma ei saa rõhutada „tõde“ või „vale“, sest mingeid üheselt mõistetavaid vastuseid me saanud ei ole. Meiega ei ole dialoogi astutud. Lootusetusest, sest tunnen, et olukord hakkab meie kõigi käte vahelt ära libisema. Ma ei tunne end enam turvaliselt, sest võimupartei senine tegevus ja suhtumine jätab tagaplaanile enamuse nõudmised ning vajadused ning ignoreerib meid silmnähtavalt.
Tartu meeleavalduse korraldamine on andnud mulle lisamotivatsiooni probleemidega tegeleda. Meeleavaldust korraldava grupi puhul on tegemist täiesti erineva tegevusvaldkonna ja taustaga inimestega, ent ometi on meil kõigist erinevustest hoolimata ühine eesmärk. Meil on erinevad huvid ja karakterid, me ei järgi isegi ühtset ideoloogiat – küsimus on milleski tunduvalt enesestmõistetavamas. Demokraatias. Läbipaistvuses. Aususes.
Indrek Haas
Hetkel olen ma Tartu Kutsehariduskeskuse maalri ja siseviimistluse eriala õpilane, veel aasta tagasi pidasin ühes väikses maakoolis õpetaja ametit, kuid selle tee jätkamine tundus isiklikus plaanis lootusetu eneseohverdamisena. Olen õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja kultuuriteadusi, peamiselt keskendunud Eesti kultuurile, lõputuna näiv jantimine õpetajate palkade teemal pani mind eriala valiku üle sügavalt järele mõtlema ning otsustasin alustada täiesti uuelt lehelt.
Ma ei ole kunagi olnud ühegi erakonna liige, samas olen aktiivselt kaasa löönud mitmes kodanikualgatuses. Ma usun demokraatiasse, sisulisse demokraatiasse, kaasatusse, ma usun, et inimestel peaks olema võimalus ühiskondlikes otsustusprotsessides kaasa rääkida, oma elude üle ise otsustada. Praegune esindusdemokraatia on minu arvates sellest ideaalist üha kaugenenud, valitsejad on muutunud kõrgiks ja ülbeks, rahva soovidega arvestatakse üha vähem. Veelgi enam, on hakatud ennast pidama ainukompetentseteks ning ei tunta häbi isegi irvitades näkku valetamise pärast. Ma ei suuda sellise olukorraga leppida, ma tunnen, et see on mind kui kodanikku (või ka lihtsalt inimest) solvav, minu väärikust riivav. Selle pärast ma ostustasingi meelt avaldada, seda mitte teha tähendaks olukorraga leppimist, mingis mõttes isegi selle vaikides heaks kiitmist. Ma leian, et inimestel on aeg hakata enda eest ise seisma, kodanikena, inimestena, sest meie "valitud esindajad" ja valitsejad seda ilmselgelt ei tee.
Fideelia-Signe Roots
Olen vabade kunstide magister. Kui kunst saab olla vaba, saab seda ka inimene - vaba valetamisest, varjamisest ja hämamisest. Olen nii inimeste kui loomade vabaduste ja õiguste poolt, aga õigustega kaasnevad ka kohustused, näiteks südametunnistusest lähtuv tõerääkimise kohustus. Avaldan meelt, sest see on mu põhiseaduslik õigus, lisaks on ka meeleavaldamiseks põhjust. Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku, kui inimeste eneseväärikus pead tõstab. Arstide ja õpetajate streik ning ACTA- vastane meeleavaldus on juba näidanud, et vanaviisi edasi minna ei saa. Kuigi olen üsna poliitikakauge inimene, kavatsen osaleda meeleavaldusel ja kutsun sinna kõiki, kes arvavad, et süsteem lonkab. Koos saame maailma muuta. Kaotada ei ole midagi.
Helger Lipmaa
Olen Tartu Ülikoolis krüptoloogia vanemteadur (Arvutiteaduse Instituudis). Oma eelnevas elus olen olnud näiteks Helsingi Tehnikaülikooli professor, ning töötanud University College Londonis. Olen ka üks neist inimestest, kes Eestisse naasedes (elasin Lääne-Euroopas 7 aastat) sai tugeva kultuurishoki osaliseks. Shoki põhjuseks ei olnud mitte niivõrd materiaalne, vaid mentaalne erinevus kaasaegse demokraatliku maailmaga võrreldes; mõneti oli tunne, et olen naasenud Nõukogude Liitu. Võimu juures olijad valetavad ning ei kuula inimesi. Inimesed on vait erinevatel põhjustel, kuid põhiliselt siiski seetõttu, et pole isegi harjutud mõttega et sinu arvamus kellelegi korda läheb. Kuigi viimase aasta jooksul on väga palju muutunud, ei ole toimunu tähenduslik aspekt mitte riigivõimu käitumise muutumine (samasuguse ülbuse ja valelikkusega on meid juhitud 70 aastat). Oluline on see, et inimesed on hakanud protestima, ning see on poliitikud pahviks löönud, nad pole sellega harjunud. Arvan, et lisaks toimunud streikidele (õpetajate, arstide streik) peaks toimuma ka inimeste streik: me nõuame, et meid võetakse inimestena. Loodan, et see aasta ei jää erandlikuks, loodan, et sellest saab alguse uue, demokraatlikuma, Eesti sünd.
Berk Vaher
Olen kultuurikorraldaja ja õppejõud, saatejuht ja publitsist, kirjanik ja isa. Olen olnud liiga sügaval poliitikas, olen olnud poliitikast liiga kaugel.
Meelt avaldan, kuna ei saa leppida meie riiki juhtivate poliitikute ja erakondade töömeetodite ja suhtlusstiiliga. Me ei või lasta enda üle valitseda indiviididel ja grupeeringutel, kes seavad end väljapoole ühiskondlikku kontrolli ja kriitikat ega pea rahvast adekvaatse teabe vääriliseks. Meil on demokraatliku riigi kodanikena õigus usutavatele selgitustele, kui meis püsib kahtlus, et erakondadelt ostetakse salaja kogu riiki ja rahvast mõjutavaid otsuseid.
Leelo Kund
Olen EV kodanik, ametilt giid, geograafia ja religioonisotsioloogia haridusega (Tartu Ülikool ja Thessaloniki Aristotelese Ülikool), olen pärit Lihulast, elan Tartus, pole kuulunud ega kuulu ühessegi parteisse
Avaldan meelt, kuna pole nõus sääraste juhtide dirigeerimisega, kelle suhtes mul on kadunud usaldus, kus juhid end juhtima valinud rahvale valetavad ja vassivad, on ülbed ja väldivad dialoogi. Meil kellelgi pole tõe monopoli, ent rahastamiskandaaliga seotud loos ma ei usu meie juhte. Ma usun, et nad on tõde varjanud, et nad on valetanud ja teevad seda jätkuvalt. Tekkinud usaldamatuse õhkkonnas ei ole võimalik rahumeelselt jätkata, enne kui ollakse tunnistanud vigu ja astutud oma rahvaga dialoogi. Peremees meie riigis on rahvas, temal on sõnaõigus, igal kodanikul on sõnaõigus, millist Eestit ta soovib. Pole rahvast, pole riiki, pole valitsejaid, lihtne. Meie president ütles kõnes riigikogule, et meie suurim väärtus on usk ja usaldus. Nii ka minu jaoks. Kaotatud usaldus tuleb taastada!
Tanel Pern
Olen TÜ doktorant, selle kõrvalt teen tõlketööd. Olen ennast ikka pidanud poliitikakaugeks inimeseks ning arvanud, et yhiskonna asjad mind ei puuduta, kuid järjest enam hakanud viimasel ajal jõudma mõistmisele, et ma tahaks, et meie yhiskond oleks teistsugune. Yhtlasi olen hakanud aga ka mõistma, et yhiskonna muutmiseks on ise vaja selleks midagi teha. Ma ei soovi selleks riiki kukutada ega võimu haarata, kuna sellise võimu omamine mind isiklikult lihtsalt ei huvita. Soovin ainult, et muutuks yhiskondlik mõtlemine, muutuks selliselt, et seda ei valitseks ainult yks Õige ideoloogia, mida meil (kuigi mitte ainult!) minu arust praegusel ajal poliitikas iseenesestmõistetavaks peetakse ning millega seetõttu on praktiliselt võimatu vaielda. Tõelisi muutusi on aga võimalik saavutada ainult midagi muutes, ykskõik kui tähtsusetu sinu panus sellesse esmapilgul ka ei tunduks.
Aare Pilv
Olen kirjandusteadlane ja kirjanik, kriitik ja tõlkija. Pole kuulunud ega hakka kuuluma ühessegi parteisse.
Olen murega jälginud juba mitu aastat toimuvat ühiskonna poliitilist puitumist ja stagneerumist, ametikohtade parteistumist ja võimu enesekindlat elust võõrdumist, millele viimastel kuudel on lisandunud selge arusaam, et võim peab mind rumalaks - tunnen, et mu intelligentsi on solvatud.
Mäletan, et millalgi oli äge arutelu maad võtva sundparteistamise üle - nüüd peetakse sundparteistumist juba endastmõistetavaks. See oli järelikult kodanikuvabaduste jaoks kaotatud lahing. Mitte ei tahaks, et paari aasta pärast oleks täiesti endastmõistetav kartelliparteide süsteem, mis täiesti endastmõistetavalt ei pea vastust andma pettuste ja vale eest ning mille rahastamise (ja järelikult poliitiliste tellimuste) allikas on tume. Eesti ühiskond läheb niimoodi lõpuks rikki. Võib-olla poliitilisel eliidil (nagu seda tavatsetakse nimetada) polegi sellest midagi suurt kaotada, kuid ma kardan, et tulemuseks on ebademokraatlike äärmuslaste populaarsuse tõus - ja seda ei tahaks ma hoopiski. Aga just see on see, millega praegu tegelikult riskitakse.
Maia Tammjärv
Olen eesti kirjanduse magister (Tartu Ülikooli 2012) ja laia haardega kultuuritöötaja (toimetaja, kriitik, raamatukoguametnik ja ürituste korraldaja), ei ole kunagi kuulunud ühtegi erakonda.
Meelt avaldan sellepärast, et ma ei ole rahul suunaga, kuhu Eesti poliitika juba pikemat aega tüürib: valitsevate isikute ja erakondade karistamatuse tunne on ületanud igasuguse aktsepteeritava piiri ning rahvast on vaja ainult vahetult enne valimisi ja valimiste ajal. Muul ajal on rahvas valitsevate isikute jaoks tülikas element, kellega suhtlemine piirdub nendega ülbitsemise ja nende marginaliseerimisega. Ma tahan, et see olukord muutuks.
Siim Tuisk
Avaldan meelt, kuna ei suuda sellist ülbet käitumist pealt vaadata. Avaldan meelt, kuna tunnen, et on saabunud viimane, kriitiline piir. Siit maalt edasi ei saa me enam peituda kahtluse või teadmatuse taha. Meile valetatakse näkku, teadlikult, põlgusega. Me ei vääri nende arust tõde, me valivat neid ikka. Me juhid tegutsevad iseenda ja lähiringi huvides, maailmavaate või ühise riigi tuleviku kaitsmise asemel on esikohal kõige lojaalsemad kaaslased. Kui me praegu ei tegutse, ei hooli, siis millal? Mis oleks see piir, mis vajaks ületamist? Vaikimisega anname neile õigustuse. Nii ei saa edasi minna. Kui nõustud, tule näita seda. Räägi sõbrale, võta temagi kaasa. Koos on meil võim, millega vaja arvestada.
Mulle oleks igapäevaselt kasulikum vait olla, kuna kaitsen internetikasutajate huve uute seaduste väljatöötamisel ja suhtlen sellega seoses ka justiitsministriga. Veebruaris korraldasin ACTA-vastase protesti ja hetkel vean käima üle-Euroopalist kodanikualgatust, mis püüab kaitsta internetivabadusi.
Martin Oja
Olen vabakutseline filmikriitik ja maailmamuusika DJ. Töötan ka lepingulise õppejõuna Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Ma pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse.
Suhtun kriitiliselt olukorda, kui demokraatlikus riigis kiputakse unustama, et riigi raha on meie kõigi raha, riigi võim meie kõigi ühine võim. Kui need, kellele on usaldatud vastutus, hakkavad ühiskassat omaenda huvides lagedaks tegema - seda nii finantsilises kui moraalses mõttes, on protest asja loomulik tagajärg.
Probleemi teine külg on teatud võimulolijate suhtumine. Valetamine ei tohi saada ega kinnistuda loomulikuks kommunikatsioonivormiks võimu ja kodanike vahel.
Margus Kiis
Erialalt ajaloolane, muidu galerist, kultuurikriitik, õpetaja ja telemees.
Parteitu.
Kuna uurin ise nõukogude aega, siis tuleb mulle situatsioon Eesti Vabariigis 21. sajandil väga tuttav ette. Üks suhteliselt väike grupp üritab endale ühes riigis haarata põhimõtteliselt kogu võimu, kasutades selleks põhimõtteliselt samu eneseõigustusi nagu üks teine partei 20. sajandil: pidades ennast asendamatuks, rahva auks ja südametunnistuseks, Suure Asja ainukeseks kandjaks. Olles 15 aastat oma elust veetnud Nõukogude Liidus ja nõukogude süsteemis, ei tahaks kuidagi näha sama jõhkra rezhiimi taastulemist armsal kodumaal.
Olen vabade kunstide magister. Kui kunst saab olla vaba, saab seda ka inimene - vaba valetamisest, varjamisest ja hämamisest. Olen nii inimeste kui loomade vabaduste ja õiguste poolt, aga õigustega kaasnevad ka kohustused, näiteks südametunnistusest lähtuv tõerääkimise kohustus. Avaldan meelt, sest see on mu põhiseaduslik õigus, lisaks on ka meeleavaldamiseks põhjust. Poliitikud, kes on unustanud, et nad on rahva teenrid, peavad end rahvavalitsejaiks. Vehitakse statistikaga, mis näitavat, kui hästi Eestil läheb. See meenutab Nõukogude Liitu. Ka siis suundusime pidevalt tõusvas joones kommunismi helguse poole, ainult väikesed vead siin-seal tuli ära parandada. Riigijuhid pidasid end asendamatuks, täpselt nagu nüüd. Me teame, kuidas kõik lõppes ning ega seda praegugi kauaks enam jätku, kui inimeste eneseväärikus pead tõstab. Arstide ja õpetajate streik ning ACTA- vastane meeleavaldus on juba näidanud, et vanaviisi edasi minna ei saa. Kuigi olen üsna poliitikakauge inimene, kavatsen osaleda meeleavaldusel ja kutsun sinna kõiki, kes arvavad, et süsteem lonkab. Koos saame maailma muuta. Kaotada ei ole midagi.
Olen Tartu Ülikoolis krüptoloogia vanemteadur (Arvutiteaduse Instituudis). Oma eelnevas elus olen olnud näiteks Helsingi Tehnikaülikooli professor, ning töötanud University College Londonis. Olen ka üks neist inimestest, kes Eestisse naasedes (elasin Lääne-Euroopas 7 aastat) sai tugeva kultuurishoki osaliseks. Shoki põhjuseks ei olnud mitte niivõrd materiaalne, vaid mentaalne erinevus kaasaegse demokraatliku maailmaga võrreldes; mõneti oli tunne, et olen naasenud Nõukogude Liitu. Võimu juures olijad valetavad ning ei kuula inimesi. Inimesed on vait erinevatel põhjustel, kuid põhiliselt siiski seetõttu, et pole isegi harjutud mõttega et sinu arvamus kellelegi korda läheb. Kuigi viimase aasta jooksul on väga palju muutunud, ei ole toimunu tähenduslik aspekt mitte riigivõimu käitumise muutumine (samasuguse ülbuse ja valelikkusega on meid juhitud 70 aastat). Oluline on see, et inimesed on hakanud protestima, ning see on poliitikud pahviks löönud, nad pole sellega harjunud. Arvan, et lisaks toimunud streikidele (õpetajate, arstide streik) peaks toimuma ka inimeste streik: me nõuame, et meid võetakse inimestena. Loodan, et see aasta ei jää erandlikuks, loodan, et sellest saab alguse uue, demokraatlikuma, Eesti sünd.
Berk Vaher
Olen kultuurikorraldaja ja õppejõud, saatejuht ja publitsist, kirjanik ja isa. Olen olnud liiga sügaval poliitikas, olen olnud poliitikast liiga kaugel.
Meelt avaldan, kuna ei saa leppida meie riiki juhtivate poliitikute ja erakondade töömeetodite ja suhtlusstiiliga. Me ei või lasta enda üle valitseda indiviididel ja grupeeringutel, kes seavad end väljapoole ühiskondlikku kontrolli ja kriitikat ega pea rahvast adekvaatse teabe vääriliseks. Meil on demokraatliku riigi kodanikena õigus usutavatele selgitustele, kui meis püsib kahtlus, et erakondadelt ostetakse salaja kogu riiki ja rahvast mõjutavaid otsuseid.
Leelo KundOlen EV kodanik, ametilt giid, geograafia ja religioonisotsioloogia haridusega (Tartu Ülikool ja Thessaloniki Aristotelese Ülikool), olen pärit Lihulast, elan Tartus, pole kuulunud ega kuulu ühessegi parteisse
Avaldan meelt, kuna pole nõus sääraste juhtide dirigeerimisega, kelle suhtes mul on kadunud usaldus, kus juhid end juhtima valinud rahvale valetavad ja vassivad, on ülbed ja väldivad dialoogi. Meil kellelgi pole tõe monopoli, ent rahastamiskandaaliga seotud loos ma ei usu meie juhte. Ma usun, et nad on tõde varjanud, et nad on valetanud ja teevad seda jätkuvalt. Tekkinud usaldamatuse õhkkonnas ei ole võimalik rahumeelselt jätkata, enne kui ollakse tunnistanud vigu ja astutud oma rahvaga dialoogi. Peremees meie riigis on rahvas, temal on sõnaõigus, igal kodanikul on sõnaõigus, millist Eestit ta soovib. Pole rahvast, pole riiki, pole valitsejaid, lihtne. Meie president ütles kõnes riigikogule, et meie suurim väärtus on usk ja usaldus. Nii ka minu jaoks. Kaotatud usaldus tuleb taastada!
Tanel Pern
Olen TÜ doktorant, selle kõrvalt teen tõlketööd. Olen ennast ikka pidanud poliitikakaugeks inimeseks ning arvanud, et yhiskonna asjad mind ei puuduta, kuid järjest enam hakanud viimasel ajal jõudma mõistmisele, et ma tahaks, et meie yhiskond oleks teistsugune. Yhtlasi olen hakanud aga ka mõistma, et yhiskonna muutmiseks on ise vaja selleks midagi teha. Ma ei soovi selleks riiki kukutada ega võimu haarata, kuna sellise võimu omamine mind isiklikult lihtsalt ei huvita. Soovin ainult, et muutuks yhiskondlik mõtlemine, muutuks selliselt, et seda ei valitseks ainult yks Õige ideoloogia, mida meil (kuigi mitte ainult!) minu arust praegusel ajal poliitikas iseenesestmõistetavaks peetakse ning millega seetõttu on praktiliselt võimatu vaielda. Tõelisi muutusi on aga võimalik saavutada ainult midagi muutes, ykskõik kui tähtsusetu sinu panus sellesse esmapilgul ka ei tunduks.
Aare Pilv
Olen kirjandusteadlane ja kirjanik, kriitik ja tõlkija. Pole kuulunud ega hakka kuuluma ühessegi parteisse.
Olen murega jälginud juba mitu aastat toimuvat ühiskonna poliitilist puitumist ja stagneerumist, ametikohtade parteistumist ja võimu enesekindlat elust võõrdumist, millele viimastel kuudel on lisandunud selge arusaam, et võim peab mind rumalaks - tunnen, et mu intelligentsi on solvatud.
Mäletan, et millalgi oli äge arutelu maad võtva sundparteistamise üle - nüüd peetakse sundparteistumist juba endastmõistetavaks. See oli järelikult kodanikuvabaduste jaoks kaotatud lahing. Mitte ei tahaks, et paari aasta pärast oleks täiesti endastmõistetav kartelliparteide süsteem, mis täiesti endastmõistetavalt ei pea vastust andma pettuste ja vale eest ning mille rahastamise (ja järelikult poliitiliste tellimuste) allikas on tume. Eesti ühiskond läheb niimoodi lõpuks rikki. Võib-olla poliitilisel eliidil (nagu seda tavatsetakse nimetada) polegi sellest midagi suurt kaotada, kuid ma kardan, et tulemuseks on ebademokraatlike äärmuslaste populaarsuse tõus - ja seda ei tahaks ma hoopiski. Aga just see on see, millega praegu tegelikult riskitakse.
Maia Tammjärv
Olen eesti kirjanduse magister (Tartu Ülikooli 2012) ja laia haardega kultuuritöötaja (toimetaja, kriitik, raamatukoguametnik ja ürituste korraldaja), ei ole kunagi kuulunud ühtegi erakonda.
Meelt avaldan sellepärast, et ma ei ole rahul suunaga, kuhu Eesti poliitika juba pikemat aega tüürib: valitsevate isikute ja erakondade karistamatuse tunne on ületanud igasuguse aktsepteeritava piiri ning rahvast on vaja ainult vahetult enne valimisi ja valimiste ajal. Muul ajal on rahvas valitsevate isikute jaoks tülikas element, kellega suhtlemine piirdub nendega ülbitsemise ja nende marginaliseerimisega. Ma tahan, et see olukord muutuks.
Siim Tuisk
Avaldan meelt, kuna ei suuda sellist ülbet käitumist pealt vaadata. Avaldan meelt, kuna tunnen, et on saabunud viimane, kriitiline piir. Siit maalt edasi ei saa me enam peituda kahtluse või teadmatuse taha. Meile valetatakse näkku, teadlikult, põlgusega. Me ei vääri nende arust tõde, me valivat neid ikka. Me juhid tegutsevad iseenda ja lähiringi huvides, maailmavaate või ühise riigi tuleviku kaitsmise asemel on esikohal kõige lojaalsemad kaaslased. Kui me praegu ei tegutse, ei hooli, siis millal? Mis oleks see piir, mis vajaks ületamist? Vaikimisega anname neile õigustuse. Nii ei saa edasi minna. Kui nõustud, tule näita seda. Räägi sõbrale, võta temagi kaasa. Koos on meil võim, millega vaja arvestada.
Mulle oleks igapäevaselt kasulikum vait olla, kuna kaitsen internetikasutajate huve uute seaduste väljatöötamisel ja suhtlen sellega seoses ka justiitsministriga. Veebruaris korraldasin ACTA-vastase protesti ja hetkel vean käima üle-Euroopalist kodanikualgatust, mis püüab kaitsta internetivabadusi.
Olen vabakutseline filmikriitik ja maailmamuusika DJ. Töötan ka lepingulise õppejõuna Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Ma pole kunagi kuulunud ühtegi parteisse.
Suhtun kriitiliselt olukorda, kui demokraatlikus riigis kiputakse unustama, et riigi raha on meie kõigi raha, riigi võim meie kõigi ühine võim. Kui need, kellele on usaldatud vastutus, hakkavad ühiskassat omaenda huvides lagedaks tegema - seda nii finantsilises kui moraalses mõttes, on protest asja loomulik tagajärg.
Probleemi teine külg on teatud võimulolijate suhtumine. Valetamine ei tohi saada ega kinnistuda loomulikuks kommunikatsioonivormiks võimu ja kodanike vahel.
Erialalt ajaloolane, muidu galerist, kultuurikriitik, õpetaja ja telemees.
Parteitu.
Kuna uurin ise nõukogude aega, siis tuleb mulle situatsioon Eesti Vabariigis 21. sajandil väga tuttav ette. Üks suhteliselt väike grupp üritab endale ühes riigis haarata põhimõtteliselt kogu võimu, kasutades selleks põhimõtteliselt samu eneseõigustusi nagu üks teine partei 20. sajandil: pidades ennast asendamatuks, rahva auks ja südametunnistuseks, Suure Asja ainukeseks kandjaks. Olles 15 aastat oma elust veetnud Nõukogude Liidus ja nõukogude süsteemis, ei tahaks kuidagi näha sama jõhkra rezhiimi taastulemist armsal kodumaal.
Kui tunnete samamoodi nagu meie, siis tulge meiega koos meelt avaldama ülbe ja valeliku poliitika vastu! Võtke kaasa ka sõpru ja printige välja siin kõrval olev plakat ning pange see reklaamiks üles! Mida rohkem meid on, seda mõjusam on sõnum!
Meeleavaldamine on meie põhiseaduslik õigus oma seisukohtadest ka väljaspool valimisi teada anda ja seda pole vaja häbeneda. Otse vastupidi, häbenema peaksid hoopis poliitikud, kes peavad end ülemaks rahvast, kes nad valinud on!
Meeleavaldamine on meie põhiseaduslik õigus oma seisukohtadest ka väljaspool valimisi teada anda ja seda pole vaja häbeneda. Otse vastupidi, häbenema peaksid hoopis poliitikud, kes peavad end ülemaks rahvast, kes nad valinud on!
Meeleavaldusele palume võtta kaasa head kombed, pühendustega “sünnipäevakingid” Reformierakonnale ja loosungid sõnumitega valelikele poliitikutele!
Tellimine:
Postitused (Atom)